Raplas kõrgliiga mängumeheks sirgunud Kaarel Välb: mida kõrgemale sa jõuad, seda vähem udupea pead olema

Tekst: Stiina Kartsepp.

18-aastane Kaarel Välb on mängumees, kes oma noorele eale vaatamata on juba suutnud täieõigusliku koha AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas välja võidelda ja teist järjestikust hooaega kogenud mängijate kõrval väärtuslikke oskusi kogub. Kuidas on tal nii noorelt õnnestunud sedalaadi tähelennuga hakkama saada ja millist käekäiku ta endale edasiseks prognoosib, saab lähemalt lugeda alljärnevast persooniloost.

Jõgevamaal asuvast külast nimega Torma pärit Kaarel Välb ja eestlaste seas palavalt armastatud pallimäng on käinud käsikäes juba noormängija esimestest eluaastatest alates. Nii nagu paljud teised, jõudis ka Välb korvpalli juurde tänu oma vanemale vennale, kes juba enne teda platsi peal oskusi kogumas oli ja väikeses poisis esmase sädeme selle spordiala vastu sütitas.

Välb küll tundis lapsena tõelist rõõmu ka jalgpallist, kuid tema perekoer Ruudi võttis juba varakult ohjad enda kätte, tehes katki ainsa jalgpalli, mis poisil sel hetkel võtta oli, ja peatades sellega tema entusiasmi vuti tagumise vastu. „Rohkem neid jalgpalle meil kodus ei olnudki. Aga kossupalle oli küll vähemalt kümme!”

Olles seega maast madalast täielikult just korvpalli melu keskel, otsustas Välb, et ka tema valib selle spordiala oma peamiseks väljundiks. Nii alustaski ta korvpallitreeningutega juba esimeses klassis ja seda Andres Annoki käe all.

Ta küll oli alguses füüsiliste omaduste poolest teistest poistest mõnevõrra pisem ja esimese tabava kolmepunktiviske ootamine tundus kui igavik, kuid Välbi motiveeritus oli sellegipoolest tiimikaaslastega võrdväärselt suur. Kui mitte suurem. Esmased ebavlevad katsetused ja õige tunnetuse kätte saamine asendusid seega aja jooksul siira naudingu ning oskustega.

Välbi kui toona alles alustava korvpalluri oskusi oskas ühel järjekordsel Tormas toimunud võistlusel märgata ka Tartu Palliklubi treener Priit Paama, kes noort poissi enda juurde Tartusse trenni kutsus. Kuna aga kooli kõrvalt mitu korda nädalas sedalaadi vahemaa läbimine oleks Välbi jaoks liiga keeruliseks osutunud, jätkas ta siiski treenimist oma kodukohas. „Leppisime kokku, et trennides ma seal ei käi, aga mängudel küll. Mul tuli tegelikult päris hästi välja. Viskasin Tartus vahepeal isegi kõik meeskonna punktid ja suisa kümme kolmest mängus.”

Just magusad õnnestumised, iga päevaga selgelt paremaks arenemine ja perelt saadud tugi innustasid noorel mängumehel valitud teekonnaga jätkama. Nii jõudiski Välb põhikooli õpingute kõrvalt võtta vastu uusi väljakutseid ja koguda enne Raplasse suundumist väärtuslikke kogemusi juba eelnevalt mainitud Tartu Palliklubi kui ka Tartu Rocki, Torma Spordi, Rae Spordikool/TalTechi ja Kuremaa Spordikooli ridades. Eriti eredalt on noormehele meelde jäänud just viimane, sest Märt Tralla poolt  juhendatud tiimis oli tal tõeline lust mängida.

Kõik need võistkonnad valmistasid teda korvpalli alaste oskuste mõttes Rapla Korvpallikooliga liitumiseks hästi ette, kuid sedalaadi elumuutuseks ja uude linna kolimiseks ei osanud Välb esialgu sugugi valmis olla. 2019. aastal tuli selline ootamatu samm siiski teha. „Selle taga oli perekondlik teema. Mu vanemad läksid lahku ja mul oli vaja kuskil elada ja koolis käia. Vend võttiski siis ühendust oma kunagise treeneri Toomas Annukiga.”

Välbi vanema venna tegutsemine kandis vilja, sest Raplaga pikalt seotud olnud treener kuulas nad ära ja oli kohe nõus 14-aastase nooruki vastu võtma. „Tom ütles, et tule muidugi Rapla. Esimene september 2019 ma siia kooli siis tulingi.”

Üheksanda klassi poisikesena üksinda võõrasse linna ja ühikasse kolimine nõudis aga Välbilt sedasorti pingutust, mida tal varem polnud tulnud isegi korvpalliplatsi peal kogeda. „Koduigatsus oli mul ikka väga suur. Siis oligi vahepeal periood, mil ma ei käinud umbes kaks kuud kordagi kodus. See aeg pigem aitas kaasa sellele, et igatsus üle läheks. Ema käis üpris tihti külas, nii et see aitas ka.”

Uue keskkonnaga aitasid Välbil kohaneda ka tema värsked tiimikaaslased, kellest tegelikult nii mõnigi talle varasemast tänu Kuremaa korvpallilaagritele tuttav oli. Nii suutiski noormees aja jooksul hea emotsiooni taas üles leida ja Rapla Korvpallikooli eest tegusid tegema hakata.

Ei läinud kaua, kui energiast pakatav Välb sai astuda karjääriredelil sammu kõrgemale. „See oli vist COVIDi hooaeg. Childress oli vigastatud ja Annuk kutsus mind Meistriliiga trenni. Sain hakata seal enda oskusi proovile panema.” Ühtäkki vaatasid talle seega nii platsil kui riietusruumis noorte poiste asemel vastu täismehed, kuid Välbi hinnangul ei olnud muutus trennide vahel siiski midagi liiga kardinaalset. „Mind võeti hästi vastu ja väga hätta ma seal ei jäänud. Ma ei kartnud eksida.”

Just Välbi vankumatu tahe lüüa korvpallimaastikul edukalt läbi ja julgus end pidevalt proovile panna aitasid tal treenerite seas silma jääda. Aeganõudva töö tulemusena saigi temast 2021/2022 hooajal täieõiguslik AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaliige.

Kõrgliigasse tõusmine ja olulistes kohtumistes mänguminutite teenimine olid loomulikult Välbile tähendusrikka väärtusega, kuid kõige selle melu keskel leidis ta endas piisavalt jaksu, et ka koolis heade tulemuste peale õppida.

Muidugi on kahel rindel tegutsemine nõudnud vahepeal omajagu järjekindlust, kuid nüüdseks on Välbist saanud Raplas veedetud nelja aastaga mängujuhi positsioonil tegutsev korvpallur, keda juba sel kuul ees ootamas esimene riigieksam ja peagi ka gümnaasiumi lõpetamine. Põhikooliõpilasena korvpallilinna saabunud Välb on seega igas mõttes suureks saanud.

Toetav kogukond on võimaldanud tal kasvada arukalt mõtlevaks mängumeheks, kes peab korvpalli mängimise kõrvalt ääretult oluliseks ka hariduse omandamist. „Korvpall on голова игра ehk peaga mäng. Sul peab nupp nokkima, et kossu mängida. Eriti, kui sa oled mängujuhi positsioonil. Koolist, ja sellest, kui hästi sul asjad meelde jäävad, sõltubki seega päris palju.”

Selleks, et nii korvpallis kui ka elus üleüldiselt silmapaistvalt läbi lüüa, soovibki Välb kohe pärast gümnaasiumi seada sammud ülikooli poole. Seda siirast soovi ilmestab ka tõsiasi, et noormehel sai juba varakult Tartu Ülikooli akadeemiline test edukalt soovitud tulemusele sooritatud. „Korvpall ei jää kestma igavesti. On hea, kui sul on diplom taskust võtta. Esialgne plaan ongi pärast gümnaasiumi ülikooli minna ja siis ülikool kossuga siduda. Selline topeltkarjäär.”

Välb teab juba praegu prognoosida, et kõrgkoolis võib profisportlase karjääri kõrvalt raskeks minna, kuid oma unistuste ja eesmärkide osas pole ta nõus allahindlusi tegema ning tal on kindel siht ka edaspidi neid valdkondi omavahel siduda. Senini on tal see tegelikult ju hästi õnnestunud, sest koolis käimise ja esindusmeeskonnas mängimise kõrvalt on ta terve see aeg teinud tegusid ka satsi teise liiga võistkonna eest.

„Teine liiga on pingevabam, aga seal peab ikka kõike oskama ja kõike tegema. Seal saangi oma oskusi lihvida, mängu juhtida ja teisi kaasata.” Madalamas liigas oskuste proovile panemised ja sel hooajal satsiga suisa liiga meistriks tulemine motiveerivadki ka Meistriliigas võistlevate mängumeestega ühes rütmis püsida. „Meistriliiga on kogemuse omandamine. Platsile saad, siis oled ikka veel äksi täis. Isegi sel praegusel teisel hooajal.”

Õnneks aitavad liigset üle mõtlemist või muretsemist Välbil ära hoida head meeskonnakaaslased, kellest sel peagi lõpusirgele jõudval hooajal satsis puudust ei tule. „Nalja saab meil kõvasti ja bonding on sel hooajal väga hea. Meeskondlikus plaanis on väga normaalne tulemus ka hetkel rullumas.”

Ka horvaadist peatreenerit kirjeldab Välb kui meeskonnahinge, kes hoiab trenni ja väljaspool seda toimuva hästi lahus. „Mul ei ole kunagi sellist treenerit olnud. Eelmine aasta olid asjad detailides. Nüüd on see süsteem raskem, mis ta siin terve hooaeg ehitanud on, aga kui sa sellele pihta saad, on endal kergem.”

Nii ongi suudetud üheskoos edukalt Meistriliiga veerandfinaali purjetada. Välb usub sihikindlalt, et meeskondlike “relvi” tabavalt seeria vastase ehk Pärnu Sadama vastu ära kasutades on AVIS UTILITAS Raplal hea võimalus sekkuda kõrgemasse mängu ja saada säravate medalite omanikeks.

Ka isiklikus plaanis on noormängijal edasise osas suured ootused, sest tema tõeline profisportlase karjäär on alles hoogu kogumas. Võimekust platsil vägevate sooritustega silma paista on Välbi sees kõvasti ning kirg korvi tabamise osas endiselt sama suur kui korvpalliga alustamise aegadel. „See tunne, kui sa viskad palli ja see tabab korvi… see on mõnus tunne. Tunne, et oskad teha midagi.”

Just seesama tunne on aidanud tal rasketest perioodidest üle saada, mis paratamatult rutiini ja aeg-ajalt esineva motivatsioonipuudusega tekivad. „Kui on pime aeg või hilistalv ja lumi ikka ei sula ära, siis mõtledki, et korvpall jääbki igavesti kestma. Neil hetkedel mõtled küll, et tahaks lihtsalt midagi muud teha. Sellepärast ongi vahepeal vaja kindlasti rutiinist välja saada. Muidu rutiin tapab, mitte ei arenda!”

Hetkelistest katsumustest ja rutiinist aitavad Välbil läbi tulla koosviibimised pereliikmetega, raamatute lugemine, krimisarjade vaatamine ning ärinduse huvilisena rahatarkuse kohta uurimine ja investeerimisega tegelemine. Nii noores eas saavutatud tasakaal eraelu ja korvpalli vahel ongi võimaldanud Välbil jõuda sellesse hetke, kus ta parasjagu viibib ning igat minutit sellest nautida.

Nautida proovib ta ka edaspidist, olgugi et peagi keskkooli lõpetamise näol elus uut lehekülge pööravat noormeest ootavad ees suured otsused. Kogu selle teadmatuse keskel on üks asi siiski kindel – korvpall on ja jääb! „Lõpetada ma küll ei taha veel. Päris Valmo Kriisa ma küll pole, kes umbes 50-aastane ja ikka kossu mängib, aga Meistriliigas tahaks veel pikalt olla!”

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla

Mängija – Kevin Durant

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Kolmik: Rait-Riivo Laane, Sven Kaldre ja Tormi Niits

Endine tiimikaaslane – Tom Kaldre

Toit – Ema tehtud bubert kisselliga

Jook – Vesi

Film – Shawshank Redemption

Aastaaeg – Suvi