Rapla võõrleegionär Tyler Cheese: minu lõppeesmärk on jõuda ühel päeval NBA-sse

Tekst: Stiina Kartsepp

Enne lõpptulemuse vormistamist ja hooajale punkti panemist on viimane aeg saada lõpuks lähemalt tuttavaks mehega, kes tagamängijale omaste oskustega aidanud tänavu AVIS UTILITAS Raplal nii kaugele purjetada. Selleks on loomulikult ei keegi muu kui 26-aastane võõrleegionär Tyler Cheese.

Pisikese jüngrina lihtsalt ajaviiteks naabruskonna poistega tänaval korvpalli loopinud ja viis viite mänginud Tyler Cheese ei osanud esialgu isegi kõige ulmelistemates stsenaariumites näha ette profikorvpalluriks hakkamist. Nüüd, aastaid hiljem, on olukord totaalselt muutunud ning kunagisest krutskeid täis poisist on sirgunud tõsiseltvõetav mängumees, kes enam ilma korvpallita funktsioneerida ei oska.

Sedasorti pöördemoment ei toimunud aga üleöö. Cheese jõudis enne korvpalli juurde suundumist olla tõsiselt lummatud hoopis Ameerika jalgpallist ja teha sel alal noore ea kohta suuri samme, kuid ääretult füüsilisest mängust saadud saatuslik käeluumurd ja esimesed päris korvpallitrennid viisid kaalukausi lõpuks ikkagi kossu poole.

„Olen tõesti lapsest saati korvpalli mänginud ja selles hea olnud, aga hakkasin seda tõsiselt võtma alles umbes 13-aastaselt. Ma ei näinud seda alguses kui tõsiseltvõetavat spordiala. Minule ja mu sõpradele küll väga meeldis korvpalli mängida, aga see polnud miski, mida me tohutult armastaks. Ajapikku see armastus siiski tekkis.”

Nii jättiski Cheese jalgpalli selja taha, asudes kogu oma fookust ja energiat suunama just korvpallile. Lihtsalt see teekond tema jaoks ei alanud, sest algusaastatel ei suutnud ta trenni tegemisest ja saalis drillimisest ülemäära rõõmu tunda. „Trennid olid alguses üpris igavad. Need olid liiga struktureeritud, ja mina olin ju harjunud lihtsalt palli loopimisega. Polnud harjunud ei treeneritöö ega selle kultuuriga, mida seal ehitada üritati.” Ajapikku ja suuresti just gümnaasiumi perioodil hakkas Cheese siiski trennis käimist päriselt nautima ning varakult ametlikele korvpallivõistlustele minemisest unistanud noormees suutis oma entusiasmiga ka treenerite poolehoiu võita.

Just esimesed ametlikud mängud ja võimsad individuaalsooritused aitasid Cheese’il mõista, et korvpalliväljak on tõesti see, kuhu ta kuulub. „Teadsin juba enne seda esimest turniiri, et oma väikese kodulinna mõistes võin ma ju päris hea mängija olla, aga me läksime võistlema hoopis teise osariiki, kus oli vähemalt kümme erinevat meeskonda. Suutsin õnneks ka iga sealse meeskonna vastu hästi mängida. Sel hetkel ma mõistsingi, et mul võib selles valdkonnas tõepoolest lööki olla.”

Sellest hetkest alates muutuski korvpall Cheese’i suurimaks prioriteediks ning Georgia osariigis asuvast linnast nimega Albany pärit noormees otsustas valitud rajal julgelt edasi sammuda. Need otsused küll tulid tihti koolis käimise ja õppimise arvelt, kuid otsustavatel hetkedel suutis ta alati mõlemal rindel jõu kokku võtta.

„Korvpall oli juba siis mu jaoks esikohal. Mulle üldse ei meeldinud koolis. Tundsin, et gümnaasiumis omandatud teadmised ei tule meile täiskasvanutena kuidagi kasuks. Mul küll olid head hinded, aga ma ei nautinud seal olemist.” Sellegipoolest suutis Cheese korvpalliplatsil rügamise ja suisa tööl käimise kõrvalt keskkooli eeskujulikult ära lõpetada.

Juba noores eas omandatud hea tööeetika ja soov jõuda spordimaastikul kaugele motiveerisid tal seejärel jätkata õpinguid Florida SouthWestern ülikoolis, kus ta nii akadeemilises mõttes kui ka korvpalli alaselt väga hästi silma paistis. Pärast teist seal viibitud aastat liikus ameeriklane edasi Ohios asuvasse Akron kõrgkooli, kus ta omandas korvpalli mängimise kõrvalt bakalaureusekraadi spordijuhtimise erialal.

Terve see aeg oli Cheese ümbritsetud inimestega, kes oskasid sarnaselt temale korvpallist ja profisportlaseks olemisest tohutult lugu pidada, tänu millele oli tal rutiin alati paigas. „Motiveerisime üksteist pidevalt ja hoidsime mängijaid alati õige raja peal.”

Nii polnudki andekal mängujuhil pärast ülikooli lõpetamist meeskonna leidmisega erilisi raskusi, kuid päris sujuvalt tema profikorvpalluri karjäär siiski alata ei saanud. Cheese’i esimeseks peatuspaigaks 2020. aasta suvel sai Itaalias paiknev klubi nimega Universo Treviso, kust ta teatud lahkhelide tõttu juba sügisel lahkus. Uut väljundit ei pidanud ta aga kaua otsima ning tal õnnestus lüüa käed Soome satsi Vilpas Vikingsiga.

Paraku sai ka sealne karjäär kesta väga lühikest aega, sest mõned ebameeldivused ja ema haigestumine viisid mehe tagasi kodumaale. „Olin seal meeskonnas kaks nädalat. Seal oli palju asju, millega ma polnud harjunud ja tegelikult põdes mu ema sel ajal ka väga raskelt koroonat. Ma ei olnud vaimselt heas kohas, et oma esimesel profi aastal kodust niimoodi eemal olla.”

Mitmekuune mängupaus sai 2021. aasta juulis oma lõpu, mil ta liitus oma agendite soovitusel Põhja-Makedoonia meeskonna Pelisteriga. Saatus mängis paraku ka seal oma vingerpussi, sest selle satsi peatreener ei rääkinud sõnagi inglise keelt. „Meeskond ise oli lahe, aga mina kui mängujuht ei tundnud end ilmselgelt mugavalt, kui ma ei saanud oma treeneriga üldse rääkida.” Nii otsustaski Cheese meeskonnast lahkuda, oma senised agendid vallandada ja uue agentuuriga liituda.

See samm tõi talle kauaoodatud edu, sest ta suutis Saksamaal asuvas Ehingen Urspringi klubis oma tunnetuse üle pika aja jälle kätte saada ja seal lõpuks tegusid tegema hakata. Tulemuste mõttes see 2021/2022 hooaeg küll kõige resultatiivsem ei olnud, sest meeskond oli tõsiselt kimpus vigastustega, kuid sealne atmosfäär ja tiimikaaslaste vaheline keemia kaalusid kõik senised raskused üle.

Saksamaalt saadud kogemus oli Cheese’i jaoks igati vajalik, sest sellele eelnenud periood viis mängumehe enesekindluse ja teotahte üks hetk üpris alla. Õnneks ei lasknud ta negatiivsetel kogemustel endast võitu saada ning nii oligi Cheese pärast Ehingenis veedetud hooaega valmis võtma vastu uusi väljakutseid. Selleks väljakutseks osutus teatavasti AVIS UTILITAS Rapla. „Mu agent võttis minuga ühendust ja tutvustas meile pakutud võimalusi. Eeltööd tehes ja erinevate liigade kohta uurides mõistsin, et Rapla on võistluslikus mõttes kõige parem valik.”

Cheese’il aitas Eestisse tulemise kasuks otsustada ka tippklubi Prometey lisandumine Paf Eesti-Läti liigasse ja Rapla verivärske komplekteeritus. „Tahtsingi liituda meeskonnaga, kus alles hakatakse proovima täiesti uusi mängijaid kokku mängitama. Teadsin, et see saab olema tõeline väljakutse ja tahtsin sellest väga osa saada.”

Nii pakkiski ta möödunud suvel jälle oma kotid ja pühkis kodumaa tolmu jalge alt. Niimoodi pidevalt kodust ja sõpradest eemal olemine võis küll karjääri algusaastatel mõjuda noorele mehele üsna laastavalt, kuid nüüdseks on mängumees selle distantsiga juba harjunud. Seetõttu polnudki tal raske end siin väikeses linnas sisse seada. „Olen pidanud tegelikult juba alates 14. eluaastast suuresti üksinda hakkama saama. Usun, et just mu lapsepõlv aitabki mul nendest olukordadest üle olla. Ja õnneks saan ma iga kell oma perele ja sõpradele helistada.”

Lähedaste toetus ja omaenda siiras tahe korvpallimaastikul veel pikalt silmapaistvaid tegusid teha ongi võimaldanud Cheese’il seda peagi lõppevat hooaega täiel rinnal nautida. AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas veedetud aeg on tema jaoks küll möödunud teatavate väljakutsetega, seda nii vaimse poole pealt kui ka tulemuslike soorituste mõttes, kuid sedasorti katsumused mängumeeste iseloomu just kasvatavadki. „Mul oli siin vahepeal periood, mil visked ei tahtnud üldse minna ja see ajas loomulikult väga vihaseks. Olen emotsionaalne mängija, aga proovin mängu ajal siiski mitte liiga emotsionaalseks muutuda. Teatud mängudel küll paar intsidenti oli, aga katsun alati kontrollida seda, mis parajasti minu võimuses.”

Ka toredad tiimikaaslased ja kogenud peatreener on aidanud Cheese’il mõõnaperioodidest üle saada ja motiveeritud tegutsemist säilitada. Ta küll on oma loomu poolest sedalaadi mängija, kes eelistab hoida eraelu korvpallist lahus ja veeta aega pigem omaette, kuid platsi peal ja jõusaalis veedetud ühiseid hetki oskab ta sellegipoolest kõrgelt väärtustada. „Kõik mehed on päris lahedad. Isiksusi ja egosid on palju, aga suuri lahkhelisid ei ole meil olnud.”

Teineteise tasakaalukas tunnetamine ongi aidanud meeskonnal sel hooajal päris head kurssi hoida ja kohtumistes oma ära teha. Ka Cheese’i isiklik panus on kahtlemata olnud olulise kaaluga ning just selliste õnnestumistega sooviski ta Raplasse tulles hakkama saada. Tänavune hooaeg on tema senise karjääri mõistes olnud kõige edukam, mistõttu on ameeriklane saadud võimaluse eest igati tänulik.

Töö pole aga veel sugugi tehtud, sest Meistriliiga kolmevõidulises veerandfinaalseerias on meeskonnal pärast kaht järjestikust kaotust selg vastu seina. Cheese uskus enne seeria algust ja usub ka praegu, et tegelikult on hea tahtmise ning enesekindluse korral AVIS UTILITAS Rapla võimeline võitma kõiki vastaseid. Selleks tuleb lihtsalt närvid kontrolli alla saada ja näidata oma karjääri parimat sooritust.

Võimsaid kordaminekuid loodab Cheese tegelikult näidata veel pikalt, sest senimaani vaid Euroopas mänginud mehe sees on tõeline tahe jõuda ühel ilusal päeval NBA-sse. „Arvan, et iga laps on sellest kunagi unistanud. See on mu lõppeesmärk. Ma tahan mängida Euroliigat ja FIBA Meistrite Liigat ka, enne kui lähen ja proovin NBA-sse saada.”

Mängumees teab, et tal tuleb selle unistuse nimel palju vaeva näha ja samm sammu haaval liikuda, kuid ta siiralt tunneb, et temas on võimekust püsida kõrges mängus kuni kolmekümnendate eluaastateni. „Hoian oma keha väga heas vormis ja tean, kuidas enda eest hoolitsema pean. Kui ma jätkan samamoodi trenni tegemist, olen terve ning hoian mõistuse ja südame õige koha peal, siis suudan veel kaua mängida.”

Tahtmist täis mehel on ka väljaspool korvpalli suured plaanid ning ta loodab üks hetk, kui aeg ja finantsilised olud lubavad, panna kossu kõrvalt püsti omaenda podcasti ning rajada ka isikliku restorani ja jõusaali. Kõige selle juures tõotab ta ühel või teisel viisil jääda ikkagi seotuks ka korvpalliga, sest just see spordiala on kõik need aastad aidanud tal eluraskustest üle saada. „Korvpallis ja nendes oranžides pallides lihtsalt on midagi niivõrd erilist. Naudin ja armastan seda mängu tohutult!”

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Pole

Mängija – Kevin Durant, Stephen Curry

NBA / Euroliiga – NBA

Tiimikaaslane – Jan Märten Ratas ja Kendall Stephens

Toit – Soul food

Jook – Vesi

Film – Hoop Dreams ja Glory Road

Aastaaeg – Talv