Andres Tamleht – maakera kuklapoolelt Rapla korvpalli toetajaks!

Rapla Korvpallikool seisis käesoleva hooaja alguses silmitsi tõsise väljakutsega – vähenenud omavalitsuse toetus ja tõsiasi, et enne hooaega ei õnnestunud kaasata uut nimisponsorit senise pikaajalise partneri Avise asemele pani klubi olukorda, kus Rapla valla esindusvõistkonna jätkamine Optibet Eesti-Läti korvpalliliigas ja Eesti Meistriliigas oli noatera peal. Samuti olid seoses sponsorlepingu lõppemisega kadunud klubi noorteosakonna kasutuses olnud head transpordivõimalused, mistõttu olime sügisel laste võistlustel käimisega tõsises hädas.

Sel kõigi jaoks majanduslikult ja emotsionaalselt väga keerulisel hetkel oli Andres Tamleht üks neist ettevõtjatest, kes otsustas oma toetust Korvpallikoolile lausa kahekordistada, andes seeläbi võimaluse meestele meistriliigas jätkamiseks. Lisaks andis Andres Korvpallikoolile kasutada uhiuue väikebussi, mis osutus suureks abiks meie transpordimurede lahendamisel. Seejuures ei ole see esimene kord, kui Andres Tamleht Rapla noortekorvpalli toetab. Tema panus kohaliku tuntud ettevõtte Stipend kaudu oli otsustav, kui kogusime vahendeid renoveeritud korvpallikooli jõusaali sisustamiseks.  

Seetõttu soovime Andrest meie korvpallikogukonnale tutvustada ja uurida, mis ajendab teda nii suure südamega väikese Rapla linna korvpalli toetama.

Andres, sinu ettevõtmiste haare ulatub kuuldavasti Aasia avarustest Austraaliani ja Eestisse jõuad sa harva. Mis tõi sind Raplasse ja miks just korvpall?

Jälgin üldiselt palju sporti, kuid korvpall on mulle alati olnud eriti südamelähedane, kuna tegelesin sellega ka ise noorena. Kui ma õigesti mäletan, olin U14 või U16 vanuses isegi Eesti noortekoondise kandidaat, kuid kahjuks pidin mitme järjestikuse põlvetrauma tõttu toona korvpallist kõrvale jääma. Raplat ja siinset korvpalli tutvustas mulle aastaid tagasi üks Raplast pärit sõber. Tänaseks olen jõudnud sinnamaale, et olen endale siin kodu ostnud. Seetõttu, nii harva kui Eestis viibin, elan ma Raplas.

Väga huvitav! Tundub, et Raplaga oled juba igati seotud. Kuidas sinu spordiarmastus ja kohalike sidemete loomine on mõjutanud otsuseid, mida oled teinud Rapla korvpalli toetamisel?

Väga palju on mõjutanud. Kuigi näen Raplas suurt arengupotentsiaali, eriti seoses Rail Balticu tulekuga, on see praegu siiski väikelinn, kus ressursid on üsna piiratud. Seetõttu hindan eriti kõrgelt siinse korvpalli taset ja seda fanaatilist kogukonda, mis on selle ümber kujunenud. Tegelikult sellises väikelinnas nii edukat klubi püsti hoida on ikka kõva sõna. Ja eks see sära, mis siinsete inimeste silmis paistab, motiveerib ka mind sellesse panustama. Mõte sellest, et Raplas enam korvpalli sellisel tasemel ei ole, ei tundu selle linna arengu seisukohalt kuidagi hea plaan. See oleks kohaliku identiteedi ja elukeskkonna vaatest pikk samm taandarengu suunas.

Saan aru, et oled Raplas koostöös Stipend grupi ettevõtetega investeerinud kohalikku kinnisvarasse, kuid sinu põhitegevused on siiski välismaal. Milline on sinu igapäevane tegevus ja mis valdkonnas peamiselt tegutsed?

Igapäevaselt tegelen mäetööstusega, ehk lihtsalt öeldes erinevate maavarade kaevandamisega. Sul on õige info, tegutseme tõesti peamiselt Lääne Austraalias, mis on väga maavararikas piirkond. Lisaks olen investeerinud ja osalen osanikuna ühes biotehnoloogia start-up’is, mis on viimasel ajal hakanud võtma üha suuremat osa minu ajast. Täpsemalt arendame kannabinoididest ravimite, toidulisandite, hügieenivahendite jms tootmist. See on valdkond, mis minu arvates on tehnoloogia kõrval üks võtmevaldkondi, mis kujundab meie tulevikku, pakkudes lahendusi nii rahva tervise kui ka keskkonnaprobleemide lahendamiseks.

Tundub, et sul on kaks täiesti erinevat äärmust – biotehnoloogia meenutab valges kitlis teadlasi, kes katsetavad midagi peenekoelist, samas kui kaevandus kõlab nagu suured masinad, tahmaste nägudega mehed ja ohtlikud töötingimused. Kuidas need kaks maailma omavahel kokku lähevad?

Esimene kokkupuude kaevandusega oli mul umbes 15 aastat tagasi Paapua Uus-Guineas, kus tegelesin nn „gold panning’uga“, mis on üks vanimaid ja lihtsamaid kullakaevandamise meetodeid. Kahlasime seal koos kohalike hõimumeestega varavalgest pimedani nabani jõevees, ja siis oli küll reaalne oht, et mõni agaram krokodill võib su kannikast tüki ära hammustada. Lisaks sellele olid tavalised päikesepõletused, elu muldpõrandaga onnis, mitte just kõige harjumuspärasem toit ja muud džungli elu iseärasused. Aga kuskilt peab ju alustama. Tänaseks olen ise targemaks saanud ja kindlasti on ka kogu kaevandamissektor viimaste aastakümnete jooksul teinud läbi suure arengu. Tänapäeva kaevandamisprotsessid on palju tõhusamad, turvalisemad ja keskkonnasõbralikumad. Suur osa tööst on automatiseeritud, mis on oluliselt vähendanud inimeste otsest kokkupuudet ohtlike tegevustega. Tegelikult praegu minu peamine tööülesanne ongi kontrollida, et meie firma töömaal kõik kasutatavad seadmed ja masinad oleks hooldatud, et kõik töötajad järgiksid rangelt kindlaksmääratud ohutusprotokolle ja turvameetmeid. Ühesõnaga kõikidel kaevandustes toimuvatel tegevustel on tänapäeval pidev järelevalve ja riskide hindamine, et võimalikult kiiresti tuvastada ja kõrvaldada ohtlikud olukorrad. Tänu sellele juhtuvad suuremad õnnetused üldiselt väga harva. Ja neid tahmaste nägudega mehi näeb tänapäeval enamasti ainult filmides.

See kõlab tõesti nagu mitte lihtsalt filmis, vaid nagu heas ulmefilmis! 😊 Aga tagasi maa peale tulles, räägi, millised on su edasised plaanid ja projektid Raplas? Kas korvpalli jätkuv toetamine võiks jääda ka sinu tulevikuplaanidesse?

Saan öelda, et plaanin Raplasse ka edaspidi investeerida, ning Stipendil on paar väga põnevat projekti kalkuleerimisel, mis kindlasti muudaksid ka linnaruumi atraktiivsemaks. Kuid täna millestki kindlas kõneviisis rääkida ei saa. Sama kehtib ka korvpalli toetamise kohta – need võimalused on tihedalt seotud sellega, kuidas äriasjad arenevad. Plaane tuleb teha, kuid praeguses majandus- ja julgeoleku olukorras on ettevõtja elu sageli päev korraga.