Derrick Woods: olen praeguseks saavutanud ainult minimaalse koguse sellest, milleks tegelikult võimeline olen
Autor: Stiina Kartsepp.
Hooaja teises pooles AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga liitunud Derrick Woodsi teekond korvpalli juurde pole olnud lihtsamate killast. Ameeriklane on aga otsustanud oma sügavat tausta persooniloo vahendusel jagada, rääkides ilma filtrita tema eluteel ees seisnud katsumustest, mis isafiguuri puudumise, ohtlikus rajaoonis üles kasvamise ja ots otsaga toime tulemisega kaasnesid.
Üle kahemeetrine ameeriklane jõuab enne õhtust trenni Sadolini Spordihoones toimuva intervjuu jaoks 15 minutit enne kokkulepitud aega kohale (varem kui ükski mängija senini), jalas animafilmi tegelaskujudega disainitud püksid ja näol lai naeratus. Peale vaadates ei oskaks isegi aimata, et 26-aastase Woodsi näol võiks tegu olla mängumehega, kel selja taga niivõrd raske minevik.
Pika usutluse käigus aga selgub, et alles 14-aastaselt korvpalliga alustanud noormehe elus pole sugugi kõik läinud nii, nagu võinuks. „Olen ilmselt läbi elanud rohkem kui üks keskmine profisportlane. Mul oli raske lapsepõlv. Mu ema kasvatas mind üksi New Jersey osariigis üles, ja linn, kust ma pärit olen, on oma ohtlikkuse poolest juba aastaid tipus. Pidin seetõttu juba lapsena alati oma seljatagust jälgima. Mul polnud üles kasvades eriti häid majanduslikke tingimusi ka.”
Nii ei osanudki Woods pikka aega korvpalliga alustamisest isegi unistada. Pere esmaseks prioriteediks oli elukvaliteedi tõstmine ning ohtlikus rajoonis enese turvalisuse hoidmine. Ka Woodsi esimene keskkool ei soosinud esialgu tõsiseltvõetava hobiga alustamist, sest tema kaasõpilaste näol oli suuresti tegu omadega pahuksis noortega, kes ka noormeest halvale teele proovisid viia. „Meil olid koolis õpilaste läbi otsimiseks isegi metalldetektorid ja iga päev käisid koridorides ringi politseinikud, kel olid relvad vöö peal. See kool oli väga tuntud oma kakluste poolest. See oli elustiil, milles tuli meil üles kasvada.”
Ohtlikus keskkonnas üles kasvamise ja pärssiva elustiili kiuste suutis siiski Woods oma tädi suunamisel leida tee korvpalli juurde. Kunsti-inimesena ta küll esialgu sellest pallimängust ülemäära vaimustuses ei olnud, kuid umbes 16-aastaselt päevapealt keskkooli vahetanud ja Pennsbury gümnaasiumis õpinguid jätkanud Woods hakkas aja jooksul korvpalliväljakul olemist aina enam nautima. „Tundsin noorena tõelist kirge ainult kunsti vastu. Mulle alguses üldse ei meeldinud korvpall. Olin küll pikk, aga kohutavalt halb. Keegi ei tahtnud mind enda tiimi. Üks aasta olukord aga järsult muutus ja ma tegin suure arenguhüppe, mis pälvis tähelepanu ka erinevate ülikoolide poolt.”
Võib öelda, et just Woodsi ema algatusel ellu viidud kooli vahetus ja poja heaolusse panustamine võimaldasid jätta konfliktse mineviku selja taha ning alustada puhtalt lehelt. Keskkonna muutus ei olnud küll noore poisi jaoks lihtne, kuid Woodsi soov näidata enda tõelist väärtust ning eesmärk tõestada, et ta ei liigu ühegi enda vanema venna ohtlikes jälgedes, kaalusid kõik raskused üle. „Ma sattusin kooli, kus olid valdavalt valge nahavärviga õpilased, aga minu mõtteviis oli endiselt kinni selles, kuidas eelmises koolis käituti. Sattusin seetõttu juba esimesel päeval ühe õpilasega konflikti. Õnneks olukord vaibus ja aja jooksul ma kohanesin, kuid ümberlülitumine oli kahtlemata väga raske.”
Sellegipoolest õnnestul Woodsil tänu iseenda pealehakkamisele ja ema lõppematu toele keskhariduse omandamisega ühele poole saada ning seejuures järjepidevate tugevate treeningute abil korvpalli tõeliselt ära armuda. Nii otsustaski ta spordimaastikul oma karjääri jätkata ning asuda 2015. aastal püüdma järgmisi saavutusi USA ülikooliliigas ehk NCAA-s.
Paraku ei möödunud ka see periood tema elust ilma probleemideta, sest Woodsil tuli lühikese aja jooksul kolm korda ülikooli vahetada ning saada viimastel aastatel Saint Peter’si ülikoolis õppides hakkama ka treeneriga, kellega koostöö kuidagi sujuda ei tahtnud. „Ülikooli viimane aasta oli selle kogemuse kõige raskem aasta. Üks mu treeneritest oli minu vastu tohutult karm. Tema oli ka üheks põhjuseks, miks ma olin valmis alla andma. Ütlesin kõigile, et pärast hooaja lõppu mina enam korvpalliga ei jätka. Olin omadega nii läbi. Ainsaks eesmärgiks jäi vähemalt ülikooli lõpetamine.”
Püstitatud eesmärk sai 2020. aastal oma resultaadi, mil Woods suutis esimesena enda suguvõsast ülikooli õigeaegselt lõpetada. „See oli minu jaoks väga suur saavutus. Ma ei ole kunagi akadeemiliselt eriti hea olnud või häid tulemusi saanud, aga kõrgkoolis läks kõik palju sujuvamalt. Tundsin, et pean seda ema nimel tegema. Olen selle saavutuse üle siiani päris uhke.”
Lahkhelid ja arusaamatused treeneriga jätsid aga oma jälje ning Woods tundis end pärast ülikooli lõpetamist kui tühjaks pigistatud sidrun, mistõttu ta tõepoolest otsustas teha enda korvpallikarjäärile lõpu enne, kui see veel päriselt alata jõudis. Etteruttavalt võib öelda, et mängupaus ei kujunenud küll ülemäära pikaks, kuid mehe enda jaoks oli vaimselt see aeg äraütlemata keeruline. Woods asus tööle mitmel erineval tööpostil, teenides elatist nii turvamehena kui ka müüjana ühes nurgapoes.
Üks sellistest tööpäevadest jääb tal aga igaveseks eredalt meelde. „Mul oli sel päeval öine vahetus. Sõitsin pärast tööpäeva lõppu koju ja olin nii väsinud. Jõudsin koju, jäin autosse istuma ja puhkesin nutma. Küsisin endalt, kuidas on see võimalik, et olen enda elus sellisesse punkti jõudnud. Ise lõpetasin ülikooli graafilise disaini erialal, aga olen praegu siin.”
Korvpalli näol ühest väljundist ilma jäämine, probleemid tüdruksõbraga ja töötamine ametikohal, mis mitte mingit naudingut ei pakkunud, kuhjusid kokku ning Woods leidis end ühtäkki väga sügavast madalseisust. Oli selleks meelehärm või soov saada pikalt peas tiksunud küsimustele vastuseid, kuid miski viis Woodsi nii kaugele, et ta otsustas teha kõne mehele, keda ta elus kunagi varem ei olnud figureerinud. „Helistasin isale. Ma teadsin ta numbrit. Tegin selle kõne ja küsisin temalt, kus ta on kogu mu elu olnud ja miks teda minu jaoks kunagi olemas ei olnud. See oli minu jaoks väga raske ja emotsionaalne.”
Juba niigi ootamatuid hetki täis päev sai oma jätku, sest just sel päeval sai Woods sõnumi oma agendilt, kes talle välismaal mängimise variandi laule tõi. See plaan küll vajas mõnda aega marineerimist, kuid lõpuks Woods siiski tundis, et igapäevatööga lõpparve tegemine ja taas korvpallile võimaluse andmine on tema jaoks kõige õigem samm. Ta pakkis oma kotid ja kolis Argentiinasse, kus temale omaselt katsumused ei lõppenud. „Argentiinas mängimine oli kohutav. See kogemus viis mind taas alla andmise äärele.”
Õnneks leidis mängumees endas motivatsiooni jätkamiseks, suundudes 2022. aasta alguses järgmise vahepeatusena Taani, kus asjad pisut paremini sujuma hakkasid. „Olin sealse elustiili suhtes väga avatud. Tundsin, et olen tõesti välismaal. Hakkasin sel perioodil taas korvpallimängu armastama.” Hooaja lõppedes jõudsid Taanile lühikese perioodi jooksul järgneda nii Mehhiko, Kanada, Iisrael kui ka põgusalt Tšehhi.
Ühest riigist teise rändamine ja pidevalt alles poole hooaja pealt meeskondadega liitumine nõudsid Woodsilt omajagu, mistõttu olid järjekordsed katsumused kerged tulema. Kõige suurem ebaõiglus leidis aset Iisraelis, kus pärast üht võidetud mängu sai Woods ootamatult kõne oma agendilt, kes teatas, et meeskond ei soovi enam koos temaga edasi liikuda.
Täieliku hämminguna tulnud uudis ei olnud mehe jaoks kuidagi loogiline ning raske vestlus sai selgituste nimel maha peetud ka organisatsiooni juhtidega. „Mulle öeldi, et nad hakkavad meeskonnana muudatusi ellu viima. See oli vale. Minuga koostöö lõpetamine oli ainus muudatus, mis nad tegid. Sain hiljem teada, et mind palgati sinna üksnes kaheks kuuks ühe teise mängija asendajaks, sest ta ise ei saanud kohe viisaprobleemide tõttu meeskonnaga liituda. Mulle ei räägitud sellest midagi.”
Sellise otsuse näol oli tegu järjekordse valusa tagasilöögiga. Õnneks jätkus Woodsil sel korral jõudu, motivatsiooni ja pere poolset tuge, et raskustele vaatamata oma unistustest mitte loobuda. Kannatlik tegutsemine kandis ka vilja, sest just tänu sellele jõudis Woods ära oodata AVIS UTILITAS Rapla pakkumise. „Peatreener võttis minuga ühendust ja rääkis mulle meeskonnast ning ootustest minu suunal. Mulle avaldas tohutult muljet, et peatreener ise selle kõne tegi. Just treenerid peaksidki olema need, kes mängijatega ühendust võtavad, sest treener on ju see inimene, kellega me päeva lõpuks kõige rohkem aega veedame.”
Peatreeneri selge ja konkreetne pakkumine aitas Woodsil mõista, et tema järgmine etapp võiks tõepoolest leida aset just AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas. Nii jättiski ta taas oma pere Ameerikasse, liitudes jaanuari alguses siinse tiimiga. Meeskonnakaaslaste soe vastuvõtt on võimaldanud Woodsil iga päevaga aina enam uue keskkonnaga harjuda ja endas taas enesekindlust leida, kuid päris ühtse tiimitunde tekitamine võtab veel pisut aega. „Minu saabumise ajaks kõik ilmselgelt juba teadsid üksteist. Proovin enda kohta veel leida, aga meeskond teeb selle nimel head tööd. Tunnen, et olin siia oodatud ja tahetud.”
Meeskonnakaaslaste vahelist kommunikatsiooni ja toetust väärtustab Woods kõrgelt, mistõttu proovib ta ka ise alati teiste jaoks pärast valusat kaotust või lihtsalt ebaõnnestunud sooritusi olemas olla. Mängumees on harjunud teiste tugisambaks olemisega, kuid tegelikkuses tahaks aeg-ajalt ka tema kaasvõitlejatelt kuulda toetavaid sõnu.
Sellegipoolest teab ta, et siin elus saab täielikult loota ainult iseenda peale ning seepärast teeb ta järjepidevalt tööd, et olla heas konditsioonis nii vaimselt kui ka füüsiliselt. „Püüan jääda alati positiivseks, sest see on miski, millega mul varem raskusi oli. Nüüd olen ma enda vastu palju lahkem.”
Ning lahke tahab ta kahtlemata olla ka teiste vastu. Inimeste vastu, kel pole elus kõik plaanipäraselt läinud. „Mulle meeldib näha teisi naeratamas. Tahan inimesi õnnelikuks teha ja üks päev enda kodulinnas kodutute varjupaiga avada. Mul on sellega isiklik kogemus. Ema pidi isegi mulle korvpallitossude ostmise nimel palju tööd tegema. Tahan seepärast aidata ka neil inimestel taas jalule saada ja näidata, et kõik on võimalik.”
Woodsil on suured unistused ka karjäärialaselt, sest mees tunneb, et tal on veel palju õppida ja korda saata nii AVIS UTILITAS Raplaga kui ka isiklikus plaanis. „Olen praeguseks saavutanud ainult minimaalse koguse sellest, milleks tegelikult võimeline olen. Vahel see küll teeb emotsionaalseks, et ma pole veel päris seal, kus olla võiksin, aga püüan lihtsalt tublisti edasi töötada!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Paul George
NBA / Euroliiga – Ma ei paneks vabatahtlikult mängu käima. Pigem anime
Tiimikaaslane – Sven Kaldre
Toit – Praetud kana või krevetid
Jook – Apelsinimahl
Film – Transformers
Aastaaeg – Suvi
